esmaspäev, august 23, 2004

uniste silmadega tekiseest vaevumärgatav pisike neiuhunnik vahtis terve õhtu samaaegselt filmidega oma tillukest helesinist kaasaskantavat ning tumepunast krussis traadiga seinakülgekinnitatud telefoni, lootes et kohe-kohe see või teine hakkab seda kõigearmsamat heli tegema, kui kõige armsam poiss helistab. nüüd neiu läheb magama. aga tegelikult arvab ta, et see ongi SEE ootus. tead et iga sekund mis möödub, viib sind lähemale Tema hääle kuulmisele. nii mööduvadki tunnid. pea sama kiirelt, kui Tema enda seltsis. oodata on mõnus kui tead, et see mida ootad, ikka kindlasti tuleb.
toosama neiuhunnik ootab eelolevat puhkust lausa pikisilmi. poiss rääkis talle muinasjuttu tollest puhkusest. läbi unesegase kaisusoleku meenutab neiu neid pilte, mis talle silme ette tekkisid kui poiss talle muinasjuttu jutustas. see nii tuttav mets ja mereäärne rand. see lõhn seal metsas..ja see kõige armsam poiss. väljasõit on kolmekümne kuue tunni ja kolmekümne minuti pärast. umbes.
puhkusele eelnevad päevad veetsid poiss ja tüdruk koos. jalutades ja ühiste huvidega tegeledes. varsti ilmuvad kuskile siia ka jäädvustused nende tegemistest. poiss oli väga omas elemendis ja tüdruk fannis niisama. neil oli koos hea ja nad olid õnnelikud.

...uute kohtumisteni, kallis publikum ja 'tsisum' kõige armsamale poisile.
(Alole: palun, kannata veel veidi.. varsti tuleb!)

Kommentaare ei ole: