heihei, mina jälle siin. jaanipäev, tööl olen :)
esimest päeva uue vastutusekoormaga, hetkel veel kahekesi, ülehomsest täitsa üksi uusi lisakohustusi täitmas, mul nüüd ajutiselt oma office ja puha :)
hoidke pöidlaid, et saan hakkama, uus vastutus on tõesti suur.

muidu elu tiksub viimasel ajal aina suuremate kõikumistega positiivsusest negatiivsusesse, väsimus vist. aga pean vastu selle suure ja toreda ootuses, mis tuleb, kui piisavalt kaua piisavalt tubli olen. jah, ma loodan tööga rikkaks saada. vaimselt. ja ma tean et ma saan hakkama.
"sa oled ju lõvi lambakarja seas.
kui vaja kedagi ära süüa, siis sina ütled, kelle", nagu Riho väga tabavalt ütles.

linn on alates eilsest nii tühi ja vaikne, isegi meie kullakallis hotell nagu magaks, nii vähe hääli, isegi töötajad nagu räägiksid vaiksemini. imelik. tundub et nemadki on väsinud, ning tahaksid tänasel õhtul oma perede ning sõpradega olla, süüa, juua ning lõbusasti aega veeta ja puhata. natuke nagu jõululaupäeva tunne on. vaikne.


selleks korraks kõik, pole nagu midagi öelda, lihtsalt raiskan õhku ning internetiruumi.

Teie,
muff

elu nagu filmis, nohh

pinged tööl kasvasid mingi hetk nii suureks, et ma ei läinud sinna enam hea meelega. see tähendas, et oli vaja ära saada. nii võtsingi kallima käekõrvale ning sõitsin minema. olgugi et vaid imelühikeseks ajaks, siiski oli see üks imelisemaid ning lõõgastavamaid hetki üle väga pika aja. kõik oli ideaalne, tekkis tunne nagu oleks eemal puu all istunud muinasjutukirjutaja, kes meile omaenda muinasjutu kirjutas. põnevusega jään ootama, mis seiklusi ta meile järgmiseks välja mõtleb.


Aitäh!