chocolate samurai

10.05.05 kirjutati:
Äratuskella ja esivanemaid ignoreerides ei suuda Ta hommikul oma öisest nutmisest punaseid ja paistes silmi avada, et vastu minna järjekordsele päevale. Ta ei suuda enam tugev olla. Ta tahaks lihtsalt andeks paluda ja nõrkemiseni nutta ja kisada.Tal on küll sõpru kellega ta end ümbritseb ja tegevusi millega ta end hõivab, et mitte üksi olla ja tegevusetuses mõtteid mõelda, kuid öösiti pole kedagi. Öösiti on Ta üksi; üksi oma mõtetega, üksi oma mälestuste ja pisaratega. Hommikuks on kõik need valud mis öösel torkisid, muutunud tuimaks. Ta tegeleb järgnevate päevade jooksul kõigi nende asjadega, millega end sidunud, kuid see tuim valu ei kao. Iga õhtu voodisse heites tunneb ta seda jälle tugevamaks muutumas. Ja jälle ei ole kedagi, kellega seda jagada. Jälle on Ta üksi.

elu on selline