chocolate samurai

miks on vahest tunne et olen siin maailmas täiesti üksi? et kui vaataksin aknast välja või läheksin tänavale, ei oleks seal ühtegi inimest, ei sõidaks ühtegi autot...
mõnel päeval pakub see mõte lohutust, teisel tekitab kohutavat paanikat..

miks on vahest tunne et tahaks panna selga siidist särgikese, lipsukeste ja paelakestega, pisikese maailma kõige armsama ja naiselikuma seeliku, jalgade otsa libistada mõned maailma kõige armsamad paeltega kontsakingad, juustesse siduda mõni maailma kõige ilusam aksessuaar, näole manada lisaks maailma kõige veatumale meigile maailma kõige õnnelikum ja armsam naeratus, endale enne koduuksest väljumist veel seljatagant viimane pilk heites tänavale astuda, et maailma imetlusobjektiks saada. sellistel päevadel tahaksin kohata kõiki oma sõpru või kõiki neid kellele ma ei meeldi. lihtsalt sellepärast et neist naeratades mööduda ja uusi uudishimulikke pilke kohata.

vahest lihtsalt on selline tunne! viimasel ajal millegipärast aina tihemini. asi on kevades, ma ütlen! tundub et sain tagasi oma usu kevadesse.