the end?

kõik on jube tagurpidi
oleksin nagu õnnelik, aga ei ole väga ühtegi põhjust, miks. emotsioone on meeletult aga nad ei tule välja. ma tean et nad on kuskil seal sügaval sees olemas, nad peavad olema. see ei oleks muidu mina... aga ma ei tunne midagi. tuim on olla. on ainult üks isik, kellega koos ma midagi tunnen. ka siis ei tea ma, mis see täpselt on. teiste suhtes on täiesti tuim. ma ei suuda isegi enam kaasa tunda.
kas võib tõesti olla nii, et kõik mis ma olen pidanud läbi elama annab mulle nüüd sellise tuimuse? kas ma olen üldse veel võimeline (kaasa) tundma, armastama, end tõeliselt õnnelikuna tundma? kõige rohkem praegu kardangi seda tuimust, ma ei oska olla. ma ei taha, ei suuda leppida sellise tundega, mis mul sees on. tunne, et mul pole tundeid. see on vastuolus absoluutselt kõigega, mis ma olen, mida kunagi teadnud olen. ma olen maailma kõige emotsionaalsem inimene, kes mitte midagi ei tunne. ja see hirmutab, ausalt! kuhu mu tunded kadusid???? kas olen kõik oma tunded ning emotsioonid selle lühikese, kuid tormilise, eluga ära kulutanud juba?
tahaksin olla jälle õnnest katki peale mõnda maailmatoredat pidu või mõnda superlahedat kohtumist mõne meeletult kalli sõbraga, tahaksin rääkida oma toredatest väikestest rõõmudest hallides päevades samasuguse entusiasmiga, nagu ma seda tavaliselt tegin...kasvõi olla väga katki mõne õnnetu armastuse pärast või selle pärast, et mu õde mind ei salli...
on aga ainult keskpärased mõtted, ei midagi liiga suurt. kõik lihtsalt kuidagi...veereb. päevad veerevad õhtusse, lihtsalt. ilma mingi erilise särata..
isegi seda postitust kirjutades on raske suuta meenutada asju millesse muidu tõeliselt kirglikult suhtun. üle on läinud kõik tunded vanade armastuste vastu, samuti soovid veel üldse kunagi armastada.
kõik need asjad, mis on minu jaoks olulisimad on kadunud,

ma lihtsalt tahan tunda