my own little world

ma armastan pühapäeva õhtuid. või õhtuid, mis on nagu pühapäeva õhtud. sellisel õhtul pole mitte mingeid kohustusi, on vaid aeg iseendale. sellisel õhtul ma süütan küünlad või viirukid, olles eelnevalt vedelenud jooksva veel all ja lasknud kogu eelneva nädala jamad ja mured kanalisatsiooni voolata, kustutan tuled, sean ennast mugavalt sisse pehmes tugitoolis, voodil või kotttoolis, olles eelnevalt kaktuse teed keetnud ja koostanud muusikalise nimekirja kõige chillaudimate või tujule vastavamate lugudega, olgu selleks siis Jazzanova, Hybrid, Enigma, Lamb, Lemon Jelly,Krezip või kõik koos, nagu hetkel .. ja siis on olemas kõik vajalik, et veeta vähemalt järgnevad paar tundi täielikus rahuloluseisundis kuulates tol hetkel kõige kaunimana kõlavaid helisid ja triivides oma mõtetega täiesti sundimatult kõikjal, kuhu nad mind viivad. kehas pole enam ühtegi lihast, mis oleks pingul ja meenutaks mulle kõike seda, mida ma nii tohutult unustada tahtsin. mõtlen Temale, mõtlen mõtetest ja tunnetest, mõtlen ilust, mõne loo ajal mõtlen suvest ja mõne teise loo ajal mõtlen neist teistest, oma sõpradest. Mõtlen minevikust, selle õnnestumistest ja ebaõnnedest, tegemistest ja tegematajätmistest.

...ja siis mõtlen et ikkagi on mul kahju, et Teda siin pole.
Temaga kõike seda jagada oleks ju lihtsalt nii tohutult palju mõnusam. samas, üksi on ka hea.
(unistused on NII ilusad!)

aga täna varahommikul kell 4 hüppasime koos pärnu maantee viadukti all asetsevas vahtralehehunnikus, mis oli eelnevalt mõne armsa koristajatädikese poolt kokku rehitsetud. hüppasime ja hullasime ja loopisime lehti, kuni enam polnud hunnikut... ainult vässu oli siis. anna andeks, kallis koristajatädi.. aga vähemalt hüppasime me ainult ühes neist paljudest ahvatlevatest lehekuhilatest.. me ei ole ju tegelikult nii halvad. vahest lihtsalt peab nõnda tegema. saate ju aru, eks ?



Kuidas veedate teie oma lemmikaega?