chocolate samurai

eile, kui palavikus ja muidu tõbine pisike Victoria mulle pai nurudes sülle puges, pani mind mõtlema. tulevikust. asjadest, mis mina saaksin teha et tema arengut mõjutada suunas, et temast saaks õnnelik inimene. kunagi kui ta on juba piisavalt suur, et hinnata seda, kui õnnelik või õnnetu ta on. kuidas ma saan teada, kas see, kui ma talle oma lemmikmuusikat mängin, mõjutab tema muusikamaitset ja seda, kui olulisel kohal muusika tema edaspidises elus on? kuidas ma saan teada mis teda õnnelikuks teeb? tihti mõtlen, miks minu vanemad mind mingis suunas ei juhtinud, võimalusi ju on - sport, kunstid... tõenäoliselt leiab iga inimene kunagi ala, mis teda õnnelikuks teeb, kuid mina arvan, et vanemad võiksid kasvõi veidi juhtida oma pisikesi mingis suunas. mina tunnen küll, et midagi oli nagu alati puudu, kui ma üles kasvasin. polnud nagu mingit suunda, kuhugi poole pürgida, unistada kuhugi jõudmisest. loomulikult ei mõtle ma, et vanemad peaksid sundima lastele peale neid tegevusi mis neile endile huvi pakuvad, vaid andma lastele võimalus tutvuda erinevate aladega läbi mängu. alateadlikult valib laps ikka selle, mis enim meeldib ju.
vahest soovin nii väga et meie pisike tirts tunneks end kunagi tulevikus just nii hästi ja õnneliku ja rahulolevana, kui mina praegu, muusika ja sõpradega tegeledes, uisutades. need ongi NEED ASJAD. loodan et ka tema leiab kunagi endale SELLE, mis ta õnnelikuks teeb.

tore on mõelda, et kunagi kauges-kauges tulevikus meenutab Victoria, kuidas tema tädi talle trummbassi mängis ja siis ise mõnele futu-dnb-peole läheb ;D
veider, aga samas, miks ka mitte?! ;p