lingimeeee..

nüüd siis Videoplanetis. Minni juba tundis huvi, et millal saab hakata VP-teemalisi postitusi lugema ;p
siin on nüüd esimene postitus, milles VP-d mainin, aga ega siin tegelikult midagi rääkida polegi. aegajalt tuleb läbi mõni tuttav. täna tuli näiteks Liis. ja hakkas kohe nõudma, et miks ma ei blogi :s
rahva tungival nõudmisel see postitus siis. aga Liisiga rääkisime mehi taga ;P
tibu lainelt niipalju, et täna läks ta viimast korda veel minema, reedel tuleb ja jääb :) ja on ikka sama nunnu, juhuks kui keegi peaks kahtlema ;p (Liis tundis huvi).
Eile käisime tibide ja tibuga kelgutamas. aint mina ei kelgutanud, sest mina kardan mürsikuid. või õigemini kardan neid alla ajada(sest nagu me teame, Lauluväljakul kelgutades enne alla jõudmist ajad vähemalt viis mürsikut alla). aga võtan end kindlasti kokku ja kelgutan veel enne, kui lumi ära sulab. sest peale seda oleks veidi nõrk vist... ja suusatama lähen kaa
muide, ma käisin Parlamendis ;s tibitsemas. päris jube oli, mhmh. peale meie olid seal veel kaks kutti, kes _üldse_ omas elemendis polnud. ja siis oli seal ainult neiud. tõsiselt noh. iga kuti kohta oli kuskil 4-5 tibi. fuhh
ausalt ka. pool1 tulime ära, Nexust ootama ei jäänud ;P

niiet tulge kõik külla, Järve keskus ja Videoplanet ootab Teid!

(PS:näete, ma _ei_ oska kirjutada. ärge nõudke :/ lugege Kiki kirjutisi parem,aegajalt võib sealt minust ka lugeda vast ;p)

PPS: super tänks Rivole ja Sepale piltide eest, ja Tarvole (linki eipole )raamide eest. tibu oli totaalselt õnnelik. ja ilmselt pöördun Teie poole varsti veel, tibu õde oli huvitet, kust see gunzd pärit on. tal olla ka oma seinale midagi sellist tarvis. saatsime ta näitusele. Poisid, varsti võite hakkama oma gunzdi eest juba pappi küsima ;) kuulsus tuleb tänapäeval headele inimestele kergesti (:

nõudmiseni,

muff

Ebony & Ivory

aasta esimene suursündmus õnnelikult möödas, ega mul midagi uut polegi kirjutada, mida keegi juba kuskilt mujalt blogist lugenud pole ;p kordan siis veidi üle:
Double Coffee oli packed, fifty-fifty eestlased-venelased. viimased olid siis enamjaolt bändi fännid (pole kindel kas fännid on õige sõna. häält hakkasid nad tegema alles siis, kui bänd lõpetama hakkas. siis tibid hakkasid lisalugusi nõudma), teine pool siis arvatavasti suuremas enamuses blogijad(a'la igas teises blogis on eilsest üritusest juttu, sellest ka arvamus, et seal oli neid palju;p). õnnelikult bändi esimene sett ära kuulatud, tuli lootus et nüüd näeb Rivot siis puldis ka. piltide ja selle pärast saigi mindud sinna ju ;p
aaga ei. loomulikult oli bändil vaja veeeel üks sett teha, mille lõppu veel juba mainitud lisalood tulid.
lõpuks lubati siiski bänd minema ja Rivo pulti. nigupäris ;)
aga kuna vahepeal seltskonnal väga igav hakkas ja minu nõudmisel ainult Rivo puldistumist oodati, tuli suhteliselt kohe peale selle juhtumist ära minna.
aa, just enne seda Viljar Sepp, kes oli kohal ka siis kui toimus fotoshuut näituse jaoks, vot tema ütles et tema blogis on minust üks armas pilt ;) tuhnisin ta välja ja siin on ta teilegi vaatamiseks. vot.
igatahes, õnnitlused veelkord Rivole debüüdi puhul. (ma juba kuulsin, kuidas tema piltide omamise vastu huvi tunti ;)
peace, äratus on kell 6.
päikest ja kuud
(öösiti linnast väljas näeb tähti ka)

original oldschool :p

kiki kirjutas 27.12.2004 nii:

Kujutle seltskonda, kus sa end mugavalt ja vabalt tunned. Olgu selleks perekond, sõbrad või lihtsalt mingi grupp pooleldi võõraid inimesi. Kas vahest tunned, et hingad nende inimestega ühes rütmis? Ja seda juba aastaid.
Teil on erinev taust, maailmavaated ja eesmärgid. Erinevad arusaamad ja väärtushinnangud. Igaüks võitleb omal rindel enda jaoks tähtsate asjade nimel ja ehitab isemoodi tulevikku.
Ja mõnikord võtavad nad korraga aja maha, istuvad kuskil suvalises urkas koos, räägivad ja kuulavad, tunnevad kaasa, naeravad enda ja teiste üle. Jagavad. Tunnevad end mugavalt, nagu oleksid peale pingutusterohket väsitavat päeva lõpuks koju jõudnud ja kingad jalast võtnud. Tunnevad end vabalt, hingavad ühes rütmis...
Nad ei pruugi üksteist näha kuude viisi. Ometi on traditsioone, millest nad piinliku täpsusega kinni peavad. Väljendugu see mõne kokkuleppe täitmises, mõnel pühal alati koos olemises, kindlas istumisjärjekorras kinoseansil, milles iganes. Ja iga kord, kui nad kohtuvad, poleks nagu vahepealset aega olnudki.
Tuttavaid tekib juurde ja kaob silmist. Märkamatult kustuvad telefoninumbrid ja kontaktid, et teha ruumi uutele. Aga mõned jäävad. Aastateks. Elu lõpuni?
Üldiselt valib inimene oma tutvus- ja sõprusringkonda nägusid ise. Mille järgi? Sarnane sarnast? Olude sunnil? Alguses võivad tõepoolest ühendada sarnased jooned, ühised kogemised, geograafiline asukoht, müstiline külgetõmme (hormoonid?). Aga hiljem? Sarnasuses ei saa ju küsimus olla. Sest, vaata, ka kõige paremad sõbrad tülitsevad ega ole teineteisega rahul. Ükskõik kui harva, aga seda juhtub.
Ja ometi maandame end just neil.
Milles asi? Sõltuvus? Harjumuse ike?

mina ütlen lihtsalt, et ma armastan seda, millest kiki nii ilusasti kirjutab. ma armastan neid inimesi, keda ma olen tundnud nii kaua, kui minu teadlik mälu suudab meenutada. nad on minu teine perekond. ei, nad ongi minu perekond.
nii palju oleks neist rääkida, kuid kas oleks piisavalt kuulajaid? kas oleks mõtet? kohe päris kindlasti ei suudaks ma sõnadesse panna kõike seda, mida tunnen ja mõtlen neist inimestest, kes on mõjutanud minu elu nii suurel määral, kui nemad seda on teinud. ma ütlen siis lihtsalt aitäh Teile, kallid. ma loodan et meil on ees veel vähemalt sama palju kauneid hetki ja mõnusaid jõuluhtuid, kui seni möödunud. ja arvan et te teate et ma armastan teid :)