chocolate samurai

tänane päev kujunes oodatust hoopis toredamaks, kui eileõhtust ning tänahommikust tuju arvesse võttes oleks oodanud. taaskord. kaks toredat deiti kahe eriti toreda noormehega pluss kaks kinokülastust, kohtumine ülemusega, mis lõppes üllatavalt produktiivsete lahendustega, tuleviku perspektiivi silmas pidades. on nii mõnigi uus asi, mille üle mõelda.
korduv: taas jõudsin arusaamisele, et tore on midagi tunda, olgu need siis liblikad kõhus, kui ootad oma kaaslast et veeta üks eriti tore õhtu, või pettumus ja kerge nukrus kui ta ei tule, või teisel juhul, on sunnitud end tagasi hoidma et end mitte siduda. aga hea on tunda, isegi kui see on nukrus või pettumus. nad on magusad. sest ma tean et homseks on kõik halb ununenud ja naeratan taas. ja ootan taas. ootan toredaid aegu, kohtumisi toredate inimestega, mõnusaid vestlusi ja lahedaid pidusid. ootan et jälle kohtuks nendega, keda nähes silmad särama ja karv läikima läheb.

jaüldiselt, kus tehakse selliseid noormehi ?!
sellega tuli meelde nii tema kui ka minu mõne aja tagune arutlus teemal pahad poisid vs head poisid - keda naised tegelikult tahavad?
viimastel aegadel on sellest jube palju juttu olnud, just töö juures, kui hommikul kell 7 lihtsalt tundub ainus loogiline asi, millest rääkida - head poisid on liiga head. nad on ühiskonna musternäidised, nad hoolitsevad su eest, oskavad öelda kõige õigemaid asju kõige ideaalsematel hetkedel, avavad kõik uksed, aitavad üleriided selga, maksavad kõik arved, austavad sind kõiges, helistavad alati ise ja riietus - noh, olgem ausad, pahad poisid oskavad seda tegelikult paremini ;). pahasid poisse ei pruugi aga üldse huvitada, et sul oli raske tööpäev selja taga ja sa bussiga koju pead loksuma kuna elad teises linna otsas (okei, nii hullu olukorda ma pole veel isiklikult kohanud), ta ei helista vahest nädalate kaupa, tuleb ja läheb, millal tahab, paneb sind end taga ajama - see ajab naised hulluks, sest tegelikult tahamegi me aeg-ajalt ise veidi vaeva näha. isegi kui me seda endile ei teadvusta. igav on ju, kui nummimeeter on põhjas kogu aeg. alguses on kindlasti tore aga ... igav hakkab. "Hea poiss" ei tule sinuga kunagi peole, millest võib tulla sinu elu parim pidu, "paha poiss" teeb ise need peod sinu jaoks elu parimateks. "hea poiss" ei pane sind kunagi tundma end nii erilisena kui "paha poiss", kelle sa oma lõputult osavate manöövrite ning naiselike nõksudega lõpuks kätte võidad.
kogemata kombel on mul endal olnud viimastel aegadel kokkupuude mõlema variandiga - ja olgem ausad, kuigi ma seda paha poissi juba pool aastat taga ajan ja ega tõenäoliselt kunagi kätte saa, on tema pakkunud mulle mitu korda rohkem emotsiooni ja tunnet et olen elus, kui hea poiss, kes teeb kolmandal deidil kolmekäigulise sõbrapäeva-special üllatusteparaadi mis lõpeb ehete kinkimisega, kes avab end sinule, kes sulle lilli toob ja sind kuu aega ootab, kui sa talle tagasi helistanud ei ole. sest lõpuks, nagu Liis ütles: kas paha poiss on ka see, kelle juurde jääda pikemas perspektiivis? alguses on kõik fun & games, aga kas pahast poisist on ka perekonnainimest? lõpuks jooksevad ikka kõik tüdrukud nende heade poiste juurde tagasi, kes on selleks ajaks solvunud ja/või loobunud/uue silmarõõmu leidnud.
kuigi ise ei ole ma veel selleni jõudnud, tundub selline variant ainuvõimalik. on ju ainult loogiline, et inimene kes tuleb ja läheb siis kui heaks arvab, ei tee head "isa" materjali või arvestatavat elukaaslast. teisest küljest, olen koos oma töökaaslasega, kel on samalaadseid kogemusi, jõudnud arvamusele et meil, naistel on vaja lihtsalt selline faas läbi elada, ja eks ta on meestega samamoodi. nüüd tooks veel mõned võrdlused filmidest ning raamatutest, näitamaks üles intelligentsi ning paar irooniamaitsega "pirni" sõnaosavuse demonstreerimiseks...
aga sellest juba järgmine kord ;)

mis me ei suuda leppida _parimaga_ vaid tahame midagi enamat ?