chocolate samurai

täna on jälle asjad natuke teisiti kui viimati.
taaskord mõned eriti mõnusad deidid mõnede ERITI toredate noormeestega (nomaivõikuipaljutoredaidpoisseon nohh!!!), mõnusad jutuajamised teetassi taga ning kokapoistega a night of fun, esimesed päevad tagasi lemmiktöökohas täistööajaga. üldiselt olen end uputanud töösse, et mitte liialt mõelda, kuna viimasel ajal on veidi põhjust muretseda ja nauke mitteheade asjade üle mõtiskelleda. elu tantsib meiega imelikke tantse, mida me ise mitte kunagi poleks arvanud võimalikuks, tantsud mida me isegi vihkasime ja olime kindlad et neid mitte kunagi tantsida ei tule. samas, nüüd on aga lava vallutatud ja pidu täies hoos, välja enam ei saa. tuleb ära kannatada, millesse olen end mässinud. samas katsun sellest võtta siiski viimast, sest olenemata sellest, millises seisus olen, kui eesriie langeb, on elu siiski lill ja publik aplodeerib nigunii.
ühesõnaga tehtud on nii mõnedki lollused, mille tagajärjed võivad üpriski tõsised olla, loodetavasti lõpetab stsenarist selle vaatuse siiski kõigi kodurahu huvi silmas pidades positiivses võtmes.
in other news, tööl hakkab edaspidi põnevaks minema, võtsin nädala raske otsuse vastuvõtmiseks, ning nüüd tundub et minust saab vastutav isik viietärnilise veiniteeninduse/-manageerimise osas. nice one, loodan et saan hakkama!
emotsioone on endiselt meeletult. hetkel kuulan maailmailusat muusikat, küünalde ning viirukite ja kohupiimakoogiga ning nii hea on olla et nutta tahaks. ja naerda. ja armastada. kogu maailma armastada. alatasa on tahtmine sõprade ning toredate ja kallite inimestega kokku saada aga kui kokkusaamine lõpuks aset leiab, siis aegajalt ei olegi nii tore kui lootsin või arvasin. ja samas teinekord on kõige ootamatumal hetkel tuleb selline õnnetunne et hüppa või kaevu, nohh!!! näiteks nagu praegu, kui kuulan kõige moosisemat eesti lugu ühelt eriti moosiselt eesti noormehelt, tundub see lugu maailma kõige ilusam ja südamlikum, noormees maailma kõige armsam ning siiram.
tegelikult tahtsin täna kirjutada millestki, millest sain innustust taaskord ühe müstilise härrasmehe blogist, nimelt sellest postitusest. või õigemini, selle postituse kommentaaridest. nimelt siis kirjeldavad blogipidaja ning tema lugejad postituses ja selle kommentaariumis naisi, keda nende mehed hinnata ei oska, või kes isegi ei tea, et nad on rohkemat väärt kui sellised mehed kes neist hinnata ei oska. mingihetk jõudis kommentaarium mõtteni, millele mina vastata tahtsin, mõtlesin seda teha siin.

....
mõtlik said... Paraku inimesed kipuvad olema harjumuse ohvrid. Nii raske on ju maha jätta seda ringi, mida nii hästi tead ja tunned..ja nii mugav on seal olla :( Jamast väljumiseks piisab äkki reality-checkist, millele keegi peab tähelepanu osutama? Või noh..lõpuks ikkagi tugevamad jäävad ellu.

Jànus Robert said... Mõtlik. Maa ise ka nõustun sellise mõtteviisiga. Status Quo -- olekulaiskul, comfort zone. Tood kellegi sealt välja, näitad maailma, näitad paremaid inimesi --- ja ta saabki oma ringist välja....
....

mina näen seda olukorda näiteks natuke teise nurga alt...

mõelge korraks inimese peale, kel on oma mull, milles tal on mugav olla, olgu selleks siis kodu ja pere, rutiin ja harjumus. nimetagem seda tema comfort zone'iks. sest niipalju kui tema teab ja kogenud on, on tal seal hea olla. ta arvab et tal on seal hea, sest ta pole kunagi paremat kogenud. siis näitab talle keegi, kasvõi hetkeks, et elu võib olla niiiivõrd teistsugune, et iga inimene võib teha just selliseid asju mida TEMA tahab, mitte seda mida harjumused nõuavad, ja olla ÕNNELIK. mitte lihtsalt elada mugavuses ja harjumuses, vaid olla tõeliselt õnnelik. isegi kui see peaks tähendama et kogu tema senine elukorraldus kokku variseb või vähemalt ohtlikult kõikuma lööb. kujutate ette kui eriline see hetk võib olla???? mina kujutan. see on kõige ilusam hetk.ausalt :)

"elu on niigi nii lühike, et kui me väärtustame hetke ja oleme selles hetkes tohutult õnnelikud, siis elu ongi ilus."

ma nüüd ei ole kindel kuhu ma tahtsin välja jõuda ja kas keegi sai aru millest ma rääkisin...aga vähemalt ma üritasin. proovisin teile näidata kuidas mina arvan neist maailma asjadest.tegelikult oleks mul veel niiii palju öelda...kui ainult oleks kedagi kes kuulaks ja aru saaks.
samas, mida ma ka tean, eks

nõudmiseni,
Teie muff

PS: jamismõtttttttttttes ma nii pikalt kirjutan viimasel ajal? nii kaotan ju oma viimasedki lugejad, kellele meeldibki, et ma tavaliselt eriti lühidalt teen ja nende kallist aega ei raiska.


selle postitusega sõna üles Janus-Robertile ja Liisile, niisammma ;)

aaa PPS: ees on loodetavasti veel 1 kohtumine, millest praegu küll rääkida ei tohi,aga kui see aset leiab (24.mai, kui üldse), siis võin öelda et "now i've seen everything!" ja see muudab mu elu.
jah, ootan juba :)