chocolate samurai

üles-alla, elu nagu seebikas, ma ütlen noh.
vahest maailmatore-elunagufilmis-minuga.lihtsalt.ei.juhtu.selliseid.asju-hetked, järgmine päev käed ja süda värisevad hirmust ja kurbusest nii et tahaks nutta...
mis mul viga on?

ps: mulle vist hakkavad vaikselt kassid meeldima, nüüd kui olen nädalakese sunnitud ühe sellise isendiga eluaset jagama. kuigi pole just kõige meeldivam, kui ta nõuab pool7 hommikul et ma temaga mängiksin ja ma talle hiirt viskaksin, et ta saaks selle siis tagasi tuua (muidu supernunnu komme tal), ega see kui ta kräunub ja mul pole aimugi, miks... siiski on eriti mõnus ärgates leida et kiisu on end eriti mõnusasti minu kõrvale kerra tõmmanud ja nüüd ootab et ma ärkaksin et ta saaks hakata silitamist nuruma (umbes nagu mina vahest:P). supernunnu nohh!

kuna praegu midagi ära sõnada ei taha, siis rohkem midagi öelda pole.

love&piece,
muff