uhuu
vahepeal on veel paar superhead pidu olnud upupis, privvis, sõprade ja kallitega. just tulin viimaselt. mul on ikka pagana vedanud, et olen leidnud omale sellised peokaaslased, kellega lihtsalt ongi kõige toredam käia sellistel pidudel nagu me käime, tantsida nii nagu me tantsime ja naerda nii nagu me naerame. missest et mul oli täna üle väga väga VÄGA pika aja VÄGA väga halb ja raske päev, suutsid nad mind taas naeratama ning endasse uskuma panna. jah, tegin täna nii mõnegi avastuse enda jaoks. leidsin (kaudsed, vist) põhjused kõigele sellele, miks ma end viimasel ajal nii halvasti tunnen, olen närvis ja rahutu, unetu ja õnnetu. seekord on asi ikka kordades hullem kui varem, mõjub juba (nii vaimsele kui füüsilisele) tervisele. loodan et saan enne puhata, kui.... tjah, loodame et sinnamaale ei pea mõtlema..

täna peale pidu maanteel ja metsa vahel 50 alas kurvilisel teel vihmas (aga puhta autoga!) 130-ga sõites (redalert&mikeslammer mängimas, btw) avastasin hirmuga, et isegi sellest on vähe. vajan midagi veel võimsamat, mis annaks emotsiooni, mingi eriti võimsa adrenaliinilaksu, et ma suudaksin vaadata maailma jälle natuke teisest nurgast. kes oskab aidata! vajan uusi sensatsioone, uusi emotsioone.
(PS: ma ei ole rullnoxistunud!)


“Have you ever been in love? Horrible isn't it? It makes you so vulnerable. It opens your chest and it opens up your heart and it means that someone can get inside you and mess you up. You build up all these defenses, you build up a whole suit of armor, so that nothing can hurt you, then one stupid person, no different from any other stupid person, wanders into your stupid life...You give them a piece of you. They didn't ask for it. They did something dumb one day, like kiss you or smile at you, and then your life isn't your own anymore. Love takes hostages. It gets inside you. It eats you out and leaves you crying in the darkness, so simple a phrase like 'maybe we should be just friends' turns into a glass splinter working its way into your heart. It hurts. Not just in the imagination. Not just in the mind. It's a soul-hurt, a real gets-inside-you-and-rips-you-apart pain. I hate love.”
Neil Gaiman

assakurat!!!
wadda pidu
tänane päev oli haaaigelt servast serva tujudega, kõik oli maailmahästi-jumalametsas korraga.
aga pidu oli lõpuks ikkagi möll, kuigi niipea kui sisse astusin, koos tasuta pääsmega öeldi mulle et peo parim osa juba läbi on...tänks ka muidu... agajaa, peopoisid olid kohal, st pidu oli korda läinud, muss oli kõvv, redbull küttis ja peale seda oli terve õhtu tunne nagu oleks purjus. elust noh. ausaltkaa, nii segaselt ägedat tuju pole ammmmmmmu olnud. kõigest oli sügavalt pohhui, ainult sõimaks ja ropendaks, aga mitte viha ega paha pärast, vaid sellepärast et niiiiiiii hea on. pohhui pole ka nii nagu tavaliselt, vaid hoopis mõnusalt pohhui, ropendaks sest mina tahan nii sest mul on ükskõik kes kuuleb, sest need, kelle arvamus loeb, nemad ei pahanda. ja et see tundub hetkel ainus moodus väljendada end nii nagu tegelikult tunned. sest need asjad mis tegelikult loevad ja hetkel korda lähevad, on niiivõrd palju tähtsamad ja neist rääkida on nii meeletult hea. kõik ausalt ära rääkida. sellistes olukordades on minult võimalik KÕIK teada saada, mida vähegi tahad. mul on nii pohhui, ma tean et maailm on nii kuradi ilus ja tegelikult pole halbu asju olemas ja need asjad mis ma räägin TÄIESTI ausalt ära, ükskõik mida küsid, need asjad ei saa vähemalt tol hetkel kellelegi haiget teha. mulle veel kõige vähem.
sellistel hetkedel on pea võimatu mu tuju rikkuda.. ainult mõni eriti geniaalne saaks sellega hakkama. seekord seda ei ole veel juhtunud. aga magama minna ikka ei taha, kuigi kell on 5 juba. pidu jäi veits poolikuks, tundus. kell 3 pandi tuled põlema. even thou jah, mina ja H olime veel viimased inimesed tantsupõrandal... aga damn kui tore oli, see oli tõesti üle pika pika aja väga minu teema pidu, muss oli täppselt õige, brasiilia-iisigõuing-atmospheric-chillaut-2step-bouncearound-funckyeah! trammbuss.

funck yeah! muff

random

elu nagu filmis noh!
iga päevaga elu muutub. aina enam selle moodi, nagu tegelikult võiks olla, nagu tegelikult hea võiks olla. nii väliselt kui sisemiselt. aina tihemini tänaval kõndides, minnes mõnele kokkusaamisele või trenni päeva(vaba)kava järgi, olen hakanud end kõrvalt jälgima. teatud hetked mu päevades tunduvad lihtsalt liiga head ja ilusad, kõrvalt vaadates. ise võibolla ei saaksi aru, kui selle peale ei mõtleks. kui lihtsalt teekski oma asju, nina maas, ilma et vaataks asju natuke teisest perspektiivist. nii nagu teised mind näeksid. mõnus on :) jube raske on seda seletada, aga ma tunnen end niivõrd palju paremini viimasel ajal. asjad hakkavad vist tõesti paika loksuma. tjah, loksutada on veel palju, arvestades kui paigast ära ja segi kõik on väga pikka aega olnud. aga nüüd ma tean vist peaaegu kindlalt et kõik lõpeb veel hästi.
iga päev on minu elus hetki, mis on nagu filmist välja hüpanud. täiesti suvalistes asjades mida teen. kui lähen trenni, muusikat kuulates, naeratades, sest mõni eriti hea lugu tuleb ja kui vastutulev inimene näeb mind naeratamas ja naeratab ka ja siis temale vastu tulevad inimesed näevad seda ja naeratavad ja....
jah, inimesed on liiga tõsised.
asjad, mis ei oma tähtsust, ei huvita enam. üldse. kui ma ei näe perspektiivi, siis mind ei huvita. vastupidiselt aga, need, mis minu jaoks midagi tähendavad, nende nimel pingutan sedavõrd rohkem.
täna kohtusin sõbraga minevikust, lõunatasime. hea oli jälle olla, kuigi vahepeal pole pikalt näinud, pole tunne muutunud. ikka on sama hea ja oma. kuigi oleme mõlemad muutunud, tunne pole muutunud. sellised vist ongi tegelikult sõbrad.
oeh, nii palju oleks rääkida, kui ainult oleks kedagi kes kuulaks, kes tunneks huvi...

kallid, ainuke soov mis mul on,
olge õnnelikud!!!

kui võimalus, vaadake seda. üle väga väga pika aja midagi mis mõjus. lihtsalt väga ilus.
There's only us, There's only this, Forget regret, Or life is your to miss, No other road, No other way, No day but today.

muff_filmis

8 sammuga kohvikunstnikuks ehk mida teha pikkadel vaiksetel tööõhtutel veinibaaris, kui inventuur on valmis ja kell pole ikka veel piisavalt palju et koju minna

1. vaata kogemata pilte või videosid, mis ajavad peale isu teha gunzdi.
2. kuule mõnelt usldusväärselt töökaaslaselt, et võiksid vastavateemalistele võistlustele minna, sest vastavateemaline gunzd sul väidetavalt hästi välja tuleb.
3. otsi välja kõik vajalik, et teha gunzdi ( kohv, kohvimasin, hunnik kohvitasse, liiter-paar piima, piimavahustuskann, lisandid).
4. hinga sügavalt sisse ja alusta.

esimesed 2 portsu tunduvad algul ebaõnnestuvat, sest tassid on harjumatult väikesed (need uued, noh), kokkuvõttes aga õnnestusid just need esimesed 2, ei vajunud ära, säilitasid ilusti kuju, vormi ja gunzdi (mis ei õnnestunud küll nii hästi kui oleks võinud).
järgmised 2 proovi mõttes natuke teistmoodi, vahele natuke kakaopulbrit. päris ilus aga mitte päris rahuldav. gunzd tuli peale hea, paar päris kena südant, vorm aga ei säilinud väga hästi.
viimased 2 tassi harjumuspärastesse suurematesse tassidesse õnnestusid jälle harjumuspäraselt kenasti, vaht püsis, ei vajunud ära, gunzd tuli ka päris kena.

5. vaata uuesti videot, veendu et võistluste-tasemeni on veel väga palju arenguruumi.
6. otsi hilisõhtul lolli, kes kõik need 6 tassi (imehead) cappuccinot ära jooks.
7. joo koos leitud lollidega kohvi.
8. mõtle selle kõige üle veidi ja veendu et võiks isegi asja saada.


peale kõike seda õhtul kodupoole jalutades tulevad pähe igasugu mõtted, elust, minevikust, läbielatud kogemustest, tulevikuplaanidest, sihtidest, soovidest, sõpradest ja kallitest.
ma ju tegelikult ei ole halb inimene. olen küll tõenäoliselt haiget teinud nii mõnelegi, kes mulle või kellele mina palju tähendanud olen, aga mitte meelega. ka endale. tahan ju alati parimat, välja tuleb aga nagu ikka. tihti taipan liiga hilja, kuidas tegelikult oleks pidanud käituma, ning siis palun vabandust, tavaliselt on selleks hetkeks juba damage tehtud ja tuleb tegeleda tagajärgedega. tunnistan, selles pole ma kunagi tugev olnud. see on tavaliselt hetk, kus emotsioonid löövad pea kohal kokku ja tahaks lihtsalt karjuda ja teha nii et seda mis juhtus, poleks juhtunud. nõrkushetked. üldiselt suudan end päris kiiresti põrandalt kokku korjata ja kainelt mõtlema hakata. iga korraga aina kiiremini, kusjuures. aga jah, damage on juba tehtud. siis tuleb lihtsalt püüda edasi minna, tagataskus jälle üks kogemus lisaks. jälle teadmine, et muutuda on pagana raske. seda enam püüan teha paremini järgmine kord. ja järgmine. ma olen juba päris tubli, aga tundub et samasse ämbrisse astumine on liiga kerge tulema. kui ainult suudaks kontrollida oma mõtteid, mis tihti viivadki nende hirmudeni, tagasi nende kogemuste juurde, kus olen kõrvetada saanud. mõtted mis kardavad et see kõik kordub uuesti ning hakkavadki sinna suunda minema. kuigi ma ei taha ju. "miks ei võiks seekord teisiti minna," mõtlevad nad.

muidu aga tahaks kunagi hästi osav olla päris mitmes asjas, nii mõnegagi neist olen juba alustanud, eks näeb kuhu lõpuks ka välja jõuan.
lähitulevik toob loodetavasti hästi toredaid aegu, selleaastased puhkused ja sihid paika pandud, kindel plaan on reisida siiasinna, teha tõelisuseks maailma tähtsaima inimese eluunistus seejuures murdes ise vabaks oma hirmudest, näha ära üks nähtus, mida olen juba aastaid väga ja väga soovinud kogeda, hakata tõsisemalt tegelema sellega, mis mulle siin maailmas kõige tähtsam on, sellega mis päris mitmel korral on päästnud mu elu ja vaimse tervise. juba on käsile võetud veel paar projekti, mis mind paremaks muudavad läbi enesetunde paranemise.
wowkuipaljumakirjutasinkõikühehooga

enivei, loodame!

teie,
muff_kohvilaksu all_bzzz