chocolate samurai

8 sammuga kohvikunstnikuks ehk mida teha pikkadel vaiksetel tööõhtutel veinibaaris, kui inventuur on valmis ja kell pole ikka veel piisavalt palju et koju minna

1. vaata kogemata pilte või videosid, mis ajavad peale isu teha gunzdi.
2. kuule mõnelt usldusväärselt töökaaslaselt, et võiksid vastavateemalistele võistlustele minna, sest vastavateemaline gunzd sul väidetavalt hästi välja tuleb.
3. otsi välja kõik vajalik, et teha gunzdi ( kohv, kohvimasin, hunnik kohvitasse, liiter-paar piima, piimavahustuskann, lisandid).
4. hinga sügavalt sisse ja alusta.

esimesed 2 portsu tunduvad algul ebaõnnestuvat, sest tassid on harjumatult väikesed (need uued, noh), kokkuvõttes aga õnnestusid just need esimesed 2, ei vajunud ära, säilitasid ilusti kuju, vormi ja gunzdi (mis ei õnnestunud küll nii hästi kui oleks võinud).
järgmised 2 proovi mõttes natuke teistmoodi, vahele natuke kakaopulbrit. päris ilus aga mitte päris rahuldav. gunzd tuli peale hea, paar päris kena südant, vorm aga ei säilinud väga hästi.
viimased 2 tassi harjumuspärastesse suurematesse tassidesse õnnestusid jälle harjumuspäraselt kenasti, vaht püsis, ei vajunud ära, gunzd tuli ka päris kena.

5. vaata uuesti videot, veendu et võistluste-tasemeni on veel väga palju arenguruumi.
6. otsi hilisõhtul lolli, kes kõik need 6 tassi (imehead) cappuccinot ära jooks.
7. joo koos leitud lollidega kohvi.
8. mõtle selle kõige üle veidi ja veendu et võiks isegi asja saada.


peale kõike seda õhtul kodupoole jalutades tulevad pähe igasugu mõtted, elust, minevikust, läbielatud kogemustest, tulevikuplaanidest, sihtidest, soovidest, sõpradest ja kallitest.
ma ju tegelikult ei ole halb inimene. olen küll tõenäoliselt haiget teinud nii mõnelegi, kes mulle või kellele mina palju tähendanud olen, aga mitte meelega. ka endale. tahan ju alati parimat, välja tuleb aga nagu ikka. tihti taipan liiga hilja, kuidas tegelikult oleks pidanud käituma, ning siis palun vabandust, tavaliselt on selleks hetkeks juba damage tehtud ja tuleb tegeleda tagajärgedega. tunnistan, selles pole ma kunagi tugev olnud. see on tavaliselt hetk, kus emotsioonid löövad pea kohal kokku ja tahaks lihtsalt karjuda ja teha nii et seda mis juhtus, poleks juhtunud. nõrkushetked. üldiselt suudan end päris kiiresti põrandalt kokku korjata ja kainelt mõtlema hakata. iga korraga aina kiiremini, kusjuures. aga jah, damage on juba tehtud. siis tuleb lihtsalt püüda edasi minna, tagataskus jälle üks kogemus lisaks. jälle teadmine, et muutuda on pagana raske. seda enam püüan teha paremini järgmine kord. ja järgmine. ma olen juba päris tubli, aga tundub et samasse ämbrisse astumine on liiga kerge tulema. kui ainult suudaks kontrollida oma mõtteid, mis tihti viivadki nende hirmudeni, tagasi nende kogemuste juurde, kus olen kõrvetada saanud. mõtted mis kardavad et see kõik kordub uuesti ning hakkavadki sinna suunda minema. kuigi ma ei taha ju. "miks ei võiks seekord teisiti minna," mõtlevad nad.

muidu aga tahaks kunagi hästi osav olla päris mitmes asjas, nii mõnegagi neist olen juba alustanud, eks näeb kuhu lõpuks ka välja jõuan.
lähitulevik toob loodetavasti hästi toredaid aegu, selleaastased puhkused ja sihid paika pandud, kindel plaan on reisida siiasinna, teha tõelisuseks maailma tähtsaima inimese eluunistus seejuures murdes ise vabaks oma hirmudest, näha ära üks nähtus, mida olen juba aastaid väga ja väga soovinud kogeda, hakata tõsisemalt tegelema sellega, mis mulle siin maailmas kõige tähtsam on, sellega mis päris mitmel korral on päästnud mu elu ja vaimse tervise. juba on käsile võetud veel paar projekti, mis mind paremaks muudavad läbi enesetunde paranemise.
wowkuipaljumakirjutasinkõikühehooga

enivei, loodame!

teie,
muff_kohvilaksu all_bzzz