osa 3 lõik 1,2,3 - Roadtrip!!!

11-13. aprill, ajalooline hetk, minu kõige kõi ge kallimad tibid said kokku et võtta ette üks mõnus roadtrip lõunanaabrite juurde.


11 aprill - Reede

start kell 1800 Tallinnast, kõik tibid peale korjatud, pizzad ja siidrid lahti korgitud, ideaalne tripimuusika (kuidas kellegi meelest) valitud - reis võis alata.
Pikk sõit möödus suhteliselt kiiresti, nagu heas seltskonnas alati. Riiga jõudes võtsime kogemata vale teeotsa/ei võtnud õiget silda, sest minul, kui kaardilugejal on kalamälu ja ma ei mäletanud viimast korda kui Riias käisin. Igatahes jõudsime Riia Lasnagorskisse. Kogemata. Igatahes, peale mitut korda autost koos kaardiga väljumist ja tänavanimede uurimist leidsime end lõpuks üles ja jõudsime ilusti kesklinna, sealt oli hotelli jõudmine juba tunduvalt lihtsam. Hotelli jõudes check-in ja toakaaslaste loosimine. See tehtud, viskasime asjad tubadesse ja peale mõningast sebimist saime esimest korda kaheksasajaesimeses kokku, lühike chillus kogu kambaga ja magama ära - oli olnud pikk päev.

12. aprill - Laupäev

Ärkang minu jaoks veidi liiga vara - 0930, et 10ks eelnevalt kokkulepitult hommikusöögilauas olla. Esmased muljed, päevaplaanid paika pandud - tripi põhiosa võis alata. Mina, Silva, Kati ja Triinu läksime Jurmala Livu Akvaparks'i, Ki ja Nele pidid silmaoppide tõttu sellest kõrvale jääma, aga neil oli olenemata sellest mõnus päev, mis möödus shopates ja niisamma chillides. Jurmala oli super, nagu alati, seekord aga kimbutasid meid erinevat sorti tervisehädad. Õnneks lõppes kõik hästi, kohapeal olime ikkagi oma 4 tundi ära, suurema osa sellest ajast veetsin mina isiklikult vist küll Orinoco jõe peal suure kummirõngaga hulpides. Mõned mõnusad jäätisekokteilid veebaaris, väike värskendus õues jääkülmas bassus ja enesetunne oli jälle päris hea. Tagasi Riiga jõudes hotelli ja paariks tunniks horisontaali ära, sest ees oli pidune õhtu. Kella 21 ajal lõi 8. korrus kihama, nagu Kiki kirjutas. Algasid eneseimetlus- koketeerimisminutid/tunnid. Kõige tavalisemad trajektoorid tol õhtul olid vist küll vannituba-reisikott-vannituba-peegel-reisikott-peegel-vannituba-801-808-vannituba-817-808 ja nii umbes kahe tunni vältel. Umbes 23 ajal kogunesime lõpuks kõik kaheksasajaesimesse - top-tuunitud kehad ja veatud meigitud näojooned - olgem ausad - me nägime lihtsalt suurepärased välja. Pistsin tibidele pihku shampaklaasid, mis täidetud nende suure lemmiku - mullitava Choya ploomijoogiga, hiljem ka eelnevalt soetatud väikese magusa suutäie - pulgakommid. Reisi viimaseks üllatuseks minu poolt oli aastatetagused kollased sedelikesed ja mõned vanad fotod, mis tõid meelde nii mõndagi ammu unustet'. Lühidalt peale seda tulid kaheksasajaesimesse ka hommikul kohatud Kiki tuttavad tipi-poisid, leidis aset väike fotoshoot, paar veini ja võeti vastu otsus, millisesse kluppi minna. Klubi ise oli suhteliselt lähedal, down the street lihtsalt. Esmapilk klubiesisele ei tekitanud minus mitte mingisugust soovi sinna sisse minna, õnneks aga siiski lõpuks läksime - õhtu parim otsus. Club Essential - 4 saali, igaüks leidis sealt enda jaoks sobiva. Meie seltskonna jaoks jäi suhteliselt algusest peale lemmikuks RnB saal, tantsuplatsil leidsime omale juhuse läbi ideaalse koha - lava ees seina seest mingist ventikast puhus eriti mõnus jahe tuul päris tugeva joana nii et kogu seltskond oli nagu Beyonce videost välja hüpanud - ilusad kehad, juuksed tuule käes lehvimas, RnBrütmid jalgades - perfect, noh!!
Peale 3-ndat kutti kes ligi ajada üritas, võtsin korraks pausi, et klubis ringi vaadata ja väike jook võtta. Vaatasin igaks juhuks üle ka teised saalid et näha kas seal ka miskit head pakutakse - retrosaalis nagu arvata võis - supermõnus retromuss koos originaalvideotega!!! tegelikult seda oleks võinudki nautima jääda, aga jalgades oli rnbrütm juba liiga sees. Tähendab - tagasi sõprade juurde. Vahelduva eduga tantsisime laval ja lava ees. Toimus väike pilkudemäng, natuke kaugelt vaatamist aga mitte piisavalt julgust et ligemale minna. Laval tantsides olid silmad enamasti ühes teises silmapaaris kinni, kui see silmapaar kaugenema hakkas, oli otsustav hetk - tuli tegutseda. Tegutsemine kandis vilja ja kohe peale seda oligi see silmapaar juba palju lähemal. Päris kaua. Tutvumine, muusika ja rütmid ja kaks keha, nagu muud polekski. Mingil hetkel kuulsin esimesi väga väga tuttavaid takte - loomulikult oli Ki DJ'lt meie lugu küsinud. Ronisin hetkega kahe musta neegri kaasabil nende ja Ki kõrvale lavale, kus sai esitatud maiteamitmendat korda meie Tants. Veidi läks segi, aga see ei loe - kõik vaatasid, me särasime. See silmapaar vaatas ka. Mustad neegrid laval tõmbusid koomale ja olid impressed. Jah, ka valged tüdrukud oskavad natuke räpitantsu tantsida ;D Loo lõppedes lavalt alla ronides oli Silmapaar ikka veel seal ja väga impressed. Edasised tunnid möödusid tantsides, tibid vajusid ükshaaval minema, Pidu ja seltskond oli aga liiga hea, et ära minna. Nii siis olimegi pea hommikuni, kommenteerisime retrolugusid, nautisime seltskonda ja ilusaid silmi. Kui lõpuks klubi seljataha jätsime ja Nele hotelli saatsime, oli tunne et see öö võikski kestma jääda. Vihm pole kunagi mõnusam tundunud, kui tol hommikul Tema ümbert kinni hoides. Riia pole kunagi ilusam tundunud.

13.aprill - Pühapäev

Hommik tuli liiga vara ja 2 unetundi oli liiga vähe. Sellest olenemata särasin sissepoole nagu kõige heledam päike. Hommikusöögilaud oli väga lõbus - olime kõik väsinud, aga õnnelikud. Siis oligi kell juba nii kaugel, et tuli hakata Tallinna poole tagasi kulgema - pagasiks jäi meile hulganisti toredaid mälestusi, pooltki mitte nii palju pilte kui oleks tegelikult pidanud tegema ja puudu üks telefoninumber, kuid selle vea parandame varsti. Tagasisõit oli tunduvalt vaiksem ja rahulikum kui kõik eelnev - kallid oli supervässud, Pärnuks olid vast kõik peale minu ja Ki ära kukkunud. Märjamaa Statoili pissipeatus aga tegi head ja tibid ärkasid ellu - kes rohkemal kes vähemal määral. Märkamatult olimegi Tallinnas tagasi, nädalalõpp läks natuke liiga kiirelt.

Ma vist olen nüüd tagasi! Igas mõttes.

Viimase aja sündmustega olen jälle palju targemaks saanud. Olen õppinud riskima, kasutama mulle antud võimalusi, sest kõige hullem on järgmisel hetkel peale võimaluse käest laskmist kahetsema hakata. Tuleb ära kasutada neid hetki, mis on Teile antud, SIIN JA PRAEGU, sest tihti lihtsalt ei anta teisi võimalusi. Elu pole film. Elu ei veni. Alati ei saa second chance vaid kuni sina oled kahevahel läheb elu edasi. Elu on pidev reageerimine.. kiirreageerimine. Olenemata sellest, mis on riskimise tulemus, pigem riskida ja feilida, kui mitte midagi teha ja jääda mõtlema: "What if...?"

Teie,
Muff_jälle emotsioonidega

PS: Kiki kirjutab ka, pikemalt ja paremini