Riia saaga jätkub, ehk Osa 4 lõik 1 jätk

Niisiis, seiklus läbi, jätkan sealt kus eelmine kord pooleli jäi.
Riias bussist maha, ligi tunnike läbi vihma koos kompsudega hotelli poole orienteerudes võisin tunduda küll nagu eksinud märg kassipoeg kes otsib kodu. Igatahes, kodu leitud, natuke kuivatud, oli aeg Võimatuks Missiooniks.
Et mitte detailidel pikalt peatuda, ütlen vaid seda, et M:I was accomplished, põhjus miks üksi Riiga läksin, sai omale ja minule sobiva lahenduse juba kolmandal kohalviibitud tunnil. Edasine läks kui unenägu, puhates ja mängides ;D
Algul väike ehmatus, siis tassike teed ja pilgud, kohtumine pereliikmetega, öine linn käsikäes ja mõnus söömaaeg on vaid mõned märksõnad esimesest õhtust. Järgmise päeva põhieesmärk oli shoping, mida sai harrastatud ohtrasti - tulemuseks mõned ägedad uued hilbud, paar aksessuaari ja ruuduline kaabu. Peale shopingut väike sushideit ja valmistumine õhtuseks sõprade sünnipäevaks, kuhu mind iseenesestmõistetavalt kaasa kutsuti. Sõbrasüntari venue oli ääretult chill, midagi meie Juuksuri ja Saiakangi kohviku vahepealset, lisades eriti mõnus seltskond, kes võõrad kohe omaks võtab (jah, ka keele suhtes) ja parim DJ, kes muutis selle õhtu muusikalises mõttes ideaalseks. Peale mõningaid mõnusasti veedetud tunde eelpool kirjeldatud chillaudi-keldrist kodu poole taarudes tundus kõik liiga hea et olla tõsi. Algusest peale unenägu nohh!! Järgmisel hommikul ärgates kestis aga unenägu ikka veel. Viimase päeva linnaga tutvumine ja kõik need ilusad kohad, tõusmine Linna kohale ja need vaated ja need pilgud...need jalutuskäigud ja kohtumised..ja siis tuli buss. Lahkumine aga polnud üldsegi mitte nii raske, kui oleks arvanud, sest tean et unenägu jätkub ja juba varsti kohtume jälle. Unenäos ja ilmsi :)
Tagasiteel sai nähtud/pildistatud veel üks hämmastavalt ilus päikeseloojang mis lausa sundis omaette naeratama. Samuti sai peetud mitme tunni jagu mõnusat vestlust ääretult ägeda pinginaabri Seaniga, kes mulle soolapähkleid pakkus :D ja järgmine päev veel külla viskit jooma tuli :)

Igatahes, nüüd on mul ka oma esimene suur seiklus, mida kunagi hea lastelastele pajatada, kui räägin neile asjadest, mis tegelikult Loevad.
Ei unusta.
Iialgi!