chocolate samurai

nonii.. täna siis viimased külalised vist käisid. sugulased miinus üks vanaema ja üks sõber. kuigi viimaseid ootasin suuremas koguses. dunno, ju siis kedagi väga ei huvitagi coalaplika enam.
aga mina naeratasin täna. ja ei nutnud kordagi. paar korda pisarad äärepealt tulid silma, aga siis ma suutsin üle olla. peaksin vist uhke olema võimidagi. ah suva sellega. valus on ju ikkagi :( nüüd mulle ametlikult ei meeldi sünnipäevad enam. seda ma veel ei tea, kas ainult enda omad, või üleüldiselt kõik. seda ma mõtlen veel.
minu selle aasta sünnipäevasaak-neli kaarti, neli ümbrikku, milles oli kokku seitsesadaseitsekümmend viis eeksu, kaks mõmmiga patsikummi, mingid lõhnavad pisikesed dushigeelidasjad.. ja mõned lilled. maitea kas asi on minus, või ei ole inimestel enam fantaasiat. kingitusi teha on ju tegelikult nii lahe! võibolla isegi lahedam, kui neid saada. kuigi üldiselt, kutsuge mind vanamoeliseks, aga sünnipäevaks võiks ju midagi kinkida ikka!
oeh..ma hakkan vist suureks saama. inimesed ei suhtu minusse enam nii, nagu nad seda varem tegid. nüüd pean rohkem ise hakkama saama. minuga arvestatakse, kui suurejatäiskasvanud inimesega. väike uudis teile: MA EI OLE SUUR! kuratküll... ometi minu tegudest peaks ju välja lugema, et ma olen veel seitmeteistaastane plika kellel pole veel absoluutselt mingit plaani täiskasvanuks saada. täiskasvanute maailm on ju nii julm! nüüd ma tean seda. nüüd kui sellest esimest korda tõeliselt aimu sain. kõik see, mis varem oli.. see oli nagu...'testing, testing..mic check'..võimidagi sarnast. nüüd aga läks üritus täie hooga käima. KEERAKE MUSA KINNI JA MINGE LAIALI!!!!
;/

Welcome to a world where the air I breathe is mine
Nothing to overwhelm me and nothing to cloud my mind
Be anyone, do anything I'd ever want to try
Time doesn't exist here, I will never die