...ja üleüldsegi

miks KURADIPÄRAST inimesed mu ümber nii pagana õnnelikud ja ilusad peavad olema??!?!?!?!?!


mina olen ju ka tore...

waiting for tonight

liiga palju aega on jälle möödas, et hakata meenutama.. aga elu on olnud tegus ja kirju.
mitmed väga head kontserdid, kohtumised sõpradega, mõned ägedad jõulukingid ja ikka veel ei ühtegi tunnet.
ainus asi mida tunnen on see, et olen nagu tühjakspigistatud sidrun, mille seest ikka veel üritatakse viimaseid piisku toitvat elumahla välja pigistada.
ausalt ka, ma enam ei jaksa..

vahepeal aga, kallid sõbrad, soovin teile südamest kõige toredamat aastavahetuse pidu, mis teil olnud on ja kõige teguderohkemat ja armastust täis aastat 2008.

uuel aastal uued tuuled, ees on suured muutused.

ja tegelikult on elu ikkagi lill

Tere! Mina olen Maret ja ma olen shopahoolik!

..ehk täna läks jälle käest ära.

tere taas

Märksõnad alates eelmisest postitusest on olnud TÖÖ, üleväsimus, TÖÖ ja paar pärnu trippi. On olnud toredaid aegu ja vähem toredaid, palju on tekkinud probleeme, veel rohkem on probleeme lahendatud, kokkuvõttes on olnud raske, aga produktiivne.

Jah, üldiselt on olnud väga väga töine ning pingeline aeg, mistõttu on tekkinud meeletu soov millegi uue järgi. muutusi tahaks, igas mõttes. tahaks näha uusi inimesi, uusi kohti, tahaks uusi väljakutseid.
Just sellepärast võtsingi vastu paar otsust, mis esialgu ei tundunud kõige targemad, pikemas perspektiivis aga tulevad kindlasti kasuks. Lahkuminek kallimast ning soov vahetada töökohta on neist vast olulisimad. Aina enam juurdub ka mõte vahetada elukohta, tunnen vajadust omaette ruumi omada, enda ümber teistsuguseid inimesi näha ning tundma õppida. Väga palju on ka uusi mõtteid ja tundeid seoses erinevate uute ning vanade tuttavate/sõpradega.

Vahepeal saatsin maakera kuklapoolele kaks oma kalleimat ja parimat, kelledel samuti on aeg uuteks elamusteks, uueks eluks. Tegelikult on ju hea suureks kasvada, kogu maailm on lahti ja mitte miski ei takista saamast elamusi ja kogemusi mis võivad muuta kogu senist elu ja õnnelikuks teha.

Uutest kogemustest niipalju et sai ära proovitud ratsutamine, mis alguses küll väga hirmutav tundus, eriti kui üks veidi kogenum sõitja hobuse seljast väga inetult kukkus. Võttis ikka käed värisema küll, pärast aga harjusin juba hobusega, ta oli mul hästi rahulik ja mõnus. Arvan et varsti proovin jälle :) Endiselt katsun ujuma õppida, nii Pärnus kui Tallinnas. Pärnu reis sõpradega oli eriti tore, aitäh teile!
Hästi palju on uusi tundeid, ja ka ammu unustatud tundeid mida nii hea taas tunda. Nii hea on et tahaks lõhki minna!!
Elu on tegelikult niiii-iii-iii ilus!

Nautige, kallid sõbrad, meie aeg siin maailmas on ju nii lühike.

Teie,

muff_katki :)

oi oi oi

vahepeal on sellist möllu saanud et ullalalaaa, käisin elus esimest korda tartus ja pärnus ja veelkord pärnus, puhkasin, tegin tööd, stressasin ja veel puhkasin veidi.

elu on ilus

Teie,
muff

aaa, ja eile sain end kokku võetud ja hambaarstil ära käidud, peale seda kui kahe kuu vältel pea iga õhtu hammas valutas. poole tunniga oli närv välja tõmmatud ja kõik korras :) huhh kuidas ma ikkagi hambaarste ei kannata. seal toolis istudes mõtlen alati, mis on see jõud mis inimesi sunnib hambaarstiks hakkama?! ;D

taaskord tuli ette võtta üks eksprompt tripp, seekord juba tuttavasse Käsmu, reisisihiks Kuradisaar, käsmu poolsaare tipust kilomeeter kõndi. läbi kohati tublisti üle põlve ulatuva mere :D
kohapeal oli sõpradel juba laager valmis seatud, nemad jõudsid sinna eelmisel õhtul. trippisime saarel, vedelesime päikese käes, nautisime loodust mõnusa šašlõki (pardipraad jäi küll seekord proovimata ja kalasaak jäi ka jube nigelaks) ja hea seltskonna ning elava muusikaga. ja NIIII palju armastust ja naeru..vestlusi asjadest mis tegelikult Loevad.
iial ei unune vist see vaatepilt, kuidas üks kõige kallimatest istub rannal, tema selja taga lained püüavad päikest, minu selja taga tuul mängib mändidega, temal kitarr käes, laulmas neid lugusid, millega nii palju mälestusi, nii õnnelikest kui nukratest aegadest..rääkimas neist asjadest millest võikski jääda rääkima..süda tahtis lõhki minna.

- "Päriselt või?"
-"Päriselt, päriselt!"

;D


Teie,
õnnelik muff

elus veel

viimase kuu sisse on mahtunud palju toredaid kohtumisi, inimesi, üks supermõnus puhkus ja mõned lahedad sünnipäevad. ajanappuse tõttu pole jõudnud neist kirjutada, aga teadke et kõik on hästi :)

augustis on plaanis veel üks puhkus, mis peaks sisaldama suuremas koguses toredaid aegu kallite inimestega kodulinnas ja mujal.

stay tuned,
muff

alati on nii, et ilma kõiksuguse planeerimiseta kukuvad kohtumised kõige paremini välja. samuti ka eile, kus peale unist päeva tuli mõte korraks piritale kebabi sööma minna, sinna ja tagasi.
siis aga helistasid ühed ning teised sõbrad, ja kokku tuligi üks väga eksprompt rannatripp ujumise ning võrkpalliga, mis oli üle tüki aja üks kõige toredamaid üritusi, sest kohal olid mõlemad vennad (!!!!!!!!nende esmakohtumine), kallis sugulane ning üks väga väga kallis sõber, keda pole ilmatu pikka aega näinud ning loomulikult ka kallim. kuigi oli tegu kolme erineva seltskonnaga, oli meeleolu kõigil üleval, ei olnud mingit eraldumist, nagu tavaliselt erinevate seltskondadega kipub olema.
eilne õhtu, samuti nagu tänane, vanade sõpradega, tõi meelde vanu tundeid, selliseid mida enam hästi ei mäletagi. rõõm oli palju ehtsam ja heaolu omandas hoopis teised piirid. seal olingi jälle õnnelik. üldisemas mõttes. ei, ärge saage valesti aru, ka igapäevaselt olen õnnelik. mul on kõik, mis tarvis, et olla eluga igati rahul, kuid see tunne kui näed neid inimesi, kellega sind seovad nii paljud ühised mälestused, kõiki koos...süda tahtis lõhki minna, noh :)

jah, nii mõnigi tunne sai õli tulle..

teise näitena eksprompt-teemadel, otsustasime kallimaga ükspäev end üles lüüa ning restorani minna. mõeldud-tehtud. selga väike must seelik ning lihtne kuid elegantne must särgike, varvaste otsa kõige mõnusamad ning armsamad väikesed kontsadel rihmikud, päikesest pruuniks päevitunud sääred ilusasti särama, lokid lihtsasse kuid armsasse tuulesoengusse, kerge suvine meik ja päikeseprillid, mis kõik tipnes kõige mõnusama naeratusega milleks ma võimeline olen...ja deit võiski alata. minu kontrastina valgesse-beezhi riietatud härrasmees pahviks löödud, võtsime suuna eesmärgiks seatud eliitrestorani poole, kus meile reserveeritud maja parim laud. toidud olid, nagu nad oleks mõeldud söömiseks, joogid, nagu nad oleks mõeldud joomiseks. mõnus sõbralik ning viisakas teenindus - kõik oli 5+. edasi väike jalutuskäik läbi vanalinna ühte teatud veinibaari õdusat olemist ning mõnusat kihisevat ja teineteise seltskonda nautima. õhtu lõpetuseks loomulikult meie tavaline geibaari-ring tavaliste jookidega, mille lõpuks ei suutnud uskuda, et õhtu juba läbi on. kõik oli natuke liiga hea. aitäh! :)
siiski on veidi kahju, et mainitud õhtul mõne tuttava/vähem tuttava fotograafiga ei trehvanud - väärt mõte oleks olnud see õhtu digitaalselt/vähemdigitaalselt jäädvustada. sest tunnistagem, me nägime pagana head välja!

aa, hiljuti tegin endale kingituse, ostsin raamatu mida olen kaua tahtnud - mul on ka nüüd oma piibel. ning kuna hiljuti mul kalli sülearvuti kõvaketas otsad andis ning mul nüüd ÜLDSE muusikat pole, otsustasin hakata selle põhjal muusikat muretsema. muidugi, Teie, kes te teate mu muusikamaitset, olete rohkem kui teretulnud annetama mulle osa Teie suursugustest muusikakollektsioonidest,
ette tänades,
Teie,
musamuff

heihei, mina jälle siin. jaanipäev, tööl olen :)
esimest päeva uue vastutusekoormaga, hetkel veel kahekesi, ülehomsest täitsa üksi uusi lisakohustusi täitmas, mul nüüd ajutiselt oma office ja puha :)
hoidke pöidlaid, et saan hakkama, uus vastutus on tõesti suur.

muidu elu tiksub viimasel ajal aina suuremate kõikumistega positiivsusest negatiivsusesse, väsimus vist. aga pean vastu selle suure ja toreda ootuses, mis tuleb, kui piisavalt kaua piisavalt tubli olen. jah, ma loodan tööga rikkaks saada. vaimselt. ja ma tean et ma saan hakkama.
"sa oled ju lõvi lambakarja seas.
kui vaja kedagi ära süüa, siis sina ütled, kelle", nagu Riho väga tabavalt ütles.

linn on alates eilsest nii tühi ja vaikne, isegi meie kullakallis hotell nagu magaks, nii vähe hääli, isegi töötajad nagu räägiksid vaiksemini. imelik. tundub et nemadki on väsinud, ning tahaksid tänasel õhtul oma perede ning sõpradega olla, süüa, juua ning lõbusasti aega veeta ja puhata. natuke nagu jõululaupäeva tunne on. vaikne.


selleks korraks kõik, pole nagu midagi öelda, lihtsalt raiskan õhku ning internetiruumi.

Teie,
muff

elu nagu filmis, nohh

pinged tööl kasvasid mingi hetk nii suureks, et ma ei läinud sinna enam hea meelega. see tähendas, et oli vaja ära saada. nii võtsingi kallima käekõrvale ning sõitsin minema. olgugi et vaid imelühikeseks ajaks, siiski oli see üks imelisemaid ning lõõgastavamaid hetki üle väga pika aja. kõik oli ideaalne, tekkis tunne nagu oleks eemal puu all istunud muinasjutukirjutaja, kes meile omaenda muinasjutu kirjutas. põnevusega jään ootama, mis seiklusi ta meile järgmiseks välja mõtleb.


Aitäh!

Remember me when you're the one you always dreamed

Dearest dudes and dudettes!

life is grand!

kauaoodatud 24. kuupäev möödus fantastilisemalt kui oleks osanud ealeski loota. kohtumine ning käpasurumine Tema Majesteediga lõi pildi selgeks nii mõnegi teise asja suhtes. need kes mind piisavalt tunnevad, võivad vaid aimata mida see kohtumine mulle tähendas. enne ja peale seda on elu möödunud aga töötähe all, mistõttu on ka nii mõnigi tähtis asi tegemata ja nii mõnigi meeldiv kohtumine kohtumata jäänud. mis on tegelikult jube nukker. ma poleks kunagi arvanud et võib tulla aeg, mil mul pole aega kohtumisteks sõpradega.
kallid, palun teadke, et te olete mulle niiiiii meeletult kallid.. luban et leian selle aja et teiega tassike teed või väike virgin mojito või paar juua ;)

tänane töökoha kaudu kogemata süllekukkunud võimalus Placebo live'i kuulda-näha, üllatas mind meeletult positiivselt. varem neid mingil määral küll teadsin, aga väga kõrgelt hinnata ei osanud. vähese kokkupuute viga vast. live aga oli meeletult võimas, kõik oli eriti paigas. kindlasti hakkan neid edaspidi rohkem kuulama. positive vibes!

ja üldiselt, miks inimesed peavad nii pagana kahepalgelised olema? sinuga koos olles teevad küll pagana head nägu ja kõik on väga ookoo, järgmine päev kuuled aga mida asjast tegelikult arvatakse hoopis kolmandate inimeste käest. kui sul on midagi öelda, ütle seda mulle otse näkku, fakk! mitte, et seegi hea variant oleks, aga ega igaühele ei saagi meeldida, eks. vahest on otsekohesus väga värskendav. samas, vastik ikkagi.
sellest hoolimata on elu praegu päris ilus. natuke rahutu tunne küll, mis puudutab lähisuhteid, aga loodan siiski et kõik laabub. sest meil kõigil on aeg kord õnnelik olla :)

tänane lugu läheb kallile vennale, loodan südamest ning tean, et sa saad kätte kõik oma unistused, hoia vaid siht silme ees, maailm on Sinu ees valla. mine ja valluta! ma tean et sa mäletad mind...

Remember me when you're the one who's silver screened
Remember me when you're the one you always dreamed

temalgi oli punapea

p says:
ma ei tea ta nime
p says:
ma ei tea kus ta elab
p says:
ma ei tea ta telefoninumbrit
p says:
aga ma ärkasin temaga eile hommikul koos
p says:
ja enne kui ma midagi aru sain
p says:
lasi ta jalga
p says:
ja nüüd peaks ma tavalise elu juurde naasma
Lady C says:
mul oli ka ükskord kogemata nii
Lady C says:
aastavahetusel
Lady C says:
hommikul ärkasin võõras kohas, riided selga, lasin kiirelt jalga, vihma sadas, ilm oli selline hall, 1 jaanuari hommik...ma seelikuga..külm oli, kõndides läbi vihma kuskil teises linna otsas, bussipeatust otsides...
p says:
nagu filmis
...
p says:
nimesid ei olnud
p says:
me ei jõudnud nendeni
p says:
meil oli tähtsamat teha

sellistel hetkedel kujutab inimene jube hästi ette, mis tunne oleks enda elu kõrvalt vaadata. tänahommikune vestlus kalli sõbra/sugulasega tõi taas silme ette eelnimetatud aastavahetuse, ning lõi pildi selgeks nii mõnegi teise asja suhtes. tänane ilmgi on samasugune kui tookord. sürr.
taustaks see lugu, Liisilt.

nõudmiseni,
muff

täna on jälle asjad natuke teisiti kui viimati.
taaskord mõned eriti mõnusad deidid mõnede ERITI toredate noormeestega (nomaivõikuipaljutoredaidpoisseon nohh!!!), mõnusad jutuajamised teetassi taga ning kokapoistega a night of fun, esimesed päevad tagasi lemmiktöökohas täistööajaga. üldiselt olen end uputanud töösse, et mitte liialt mõelda, kuna viimasel ajal on veidi põhjust muretseda ja nauke mitteheade asjade üle mõtiskelleda. elu tantsib meiega imelikke tantse, mida me ise mitte kunagi poleks arvanud võimalikuks, tantsud mida me isegi vihkasime ja olime kindlad et neid mitte kunagi tantsida ei tule. samas, nüüd on aga lava vallutatud ja pidu täies hoos, välja enam ei saa. tuleb ära kannatada, millesse olen end mässinud. samas katsun sellest võtta siiski viimast, sest olenemata sellest, millises seisus olen, kui eesriie langeb, on elu siiski lill ja publik aplodeerib nigunii.
ühesõnaga tehtud on nii mõnedki lollused, mille tagajärjed võivad üpriski tõsised olla, loodetavasti lõpetab stsenarist selle vaatuse siiski kõigi kodurahu huvi silmas pidades positiivses võtmes.
in other news, tööl hakkab edaspidi põnevaks minema, võtsin nädala raske otsuse vastuvõtmiseks, ning nüüd tundub et minust saab vastutav isik viietärnilise veiniteeninduse/-manageerimise osas. nice one, loodan et saan hakkama!
emotsioone on endiselt meeletult. hetkel kuulan maailmailusat muusikat, küünalde ning viirukite ja kohupiimakoogiga ning nii hea on olla et nutta tahaks. ja naerda. ja armastada. kogu maailma armastada. alatasa on tahtmine sõprade ning toredate ja kallite inimestega kokku saada aga kui kokkusaamine lõpuks aset leiab, siis aegajalt ei olegi nii tore kui lootsin või arvasin. ja samas teinekord on kõige ootamatumal hetkel tuleb selline õnnetunne et hüppa või kaevu, nohh!!! näiteks nagu praegu, kui kuulan kõige moosisemat eesti lugu ühelt eriti moosiselt eesti noormehelt, tundub see lugu maailma kõige ilusam ja südamlikum, noormees maailma kõige armsam ning siiram.
tegelikult tahtsin täna kirjutada millestki, millest sain innustust taaskord ühe müstilise härrasmehe blogist, nimelt sellest postitusest. või õigemini, selle postituse kommentaaridest. nimelt siis kirjeldavad blogipidaja ning tema lugejad postituses ja selle kommentaariumis naisi, keda nende mehed hinnata ei oska, või kes isegi ei tea, et nad on rohkemat väärt kui sellised mehed kes neist hinnata ei oska. mingihetk jõudis kommentaarium mõtteni, millele mina vastata tahtsin, mõtlesin seda teha siin.

....
mõtlik said... Paraku inimesed kipuvad olema harjumuse ohvrid. Nii raske on ju maha jätta seda ringi, mida nii hästi tead ja tunned..ja nii mugav on seal olla :( Jamast väljumiseks piisab äkki reality-checkist, millele keegi peab tähelepanu osutama? Või noh..lõpuks ikkagi tugevamad jäävad ellu.

Jànus Robert said... Mõtlik. Maa ise ka nõustun sellise mõtteviisiga. Status Quo -- olekulaiskul, comfort zone. Tood kellegi sealt välja, näitad maailma, näitad paremaid inimesi --- ja ta saabki oma ringist välja....
....

mina näen seda olukorda näiteks natuke teise nurga alt...

mõelge korraks inimese peale, kel on oma mull, milles tal on mugav olla, olgu selleks siis kodu ja pere, rutiin ja harjumus. nimetagem seda tema comfort zone'iks. sest niipalju kui tema teab ja kogenud on, on tal seal hea olla. ta arvab et tal on seal hea, sest ta pole kunagi paremat kogenud. siis näitab talle keegi, kasvõi hetkeks, et elu võib olla niiiivõrd teistsugune, et iga inimene võib teha just selliseid asju mida TEMA tahab, mitte seda mida harjumused nõuavad, ja olla ÕNNELIK. mitte lihtsalt elada mugavuses ja harjumuses, vaid olla tõeliselt õnnelik. isegi kui see peaks tähendama et kogu tema senine elukorraldus kokku variseb või vähemalt ohtlikult kõikuma lööb. kujutate ette kui eriline see hetk võib olla???? mina kujutan. see on kõige ilusam hetk.ausalt :)

"elu on niigi nii lühike, et kui me väärtustame hetke ja oleme selles hetkes tohutult õnnelikud, siis elu ongi ilus."

ma nüüd ei ole kindel kuhu ma tahtsin välja jõuda ja kas keegi sai aru millest ma rääkisin...aga vähemalt ma üritasin. proovisin teile näidata kuidas mina arvan neist maailma asjadest.tegelikult oleks mul veel niiii palju öelda...kui ainult oleks kedagi kes kuulaks ja aru saaks.
samas, mida ma ka tean, eks

nõudmiseni,
Teie muff

PS: jamismõtttttttttttes ma nii pikalt kirjutan viimasel ajal? nii kaotan ju oma viimasedki lugejad, kellele meeldibki, et ma tavaliselt eriti lühidalt teen ja nende kallist aega ei raiska.


selle postitusega sõna üles Janus-Robertile ja Liisile, niisammma ;)

aaa PPS: ees on loodetavasti veel 1 kohtumine, millest praegu küll rääkida ei tohi,aga kui see aset leiab (24.mai, kui üldse), siis võin öelda et "now i've seen everything!" ja see muudab mu elu.
jah, ootan juba :)

tänane päev kujunes oodatust hoopis toredamaks, kui eileõhtust ning tänahommikust tuju arvesse võttes oleks oodanud. taaskord. kaks toredat deiti kahe eriti toreda noormehega pluss kaks kinokülastust, kohtumine ülemusega, mis lõppes üllatavalt produktiivsete lahendustega, tuleviku perspektiivi silmas pidades. on nii mõnigi uus asi, mille üle mõelda.
korduv: taas jõudsin arusaamisele, et tore on midagi tunda, olgu need siis liblikad kõhus, kui ootad oma kaaslast et veeta üks eriti tore õhtu, või pettumus ja kerge nukrus kui ta ei tule, või teisel juhul, on sunnitud end tagasi hoidma et end mitte siduda. aga hea on tunda, isegi kui see on nukrus või pettumus. nad on magusad. sest ma tean et homseks on kõik halb ununenud ja naeratan taas. ja ootan taas. ootan toredaid aegu, kohtumisi toredate inimestega, mõnusaid vestlusi ja lahedaid pidusid. ootan et jälle kohtuks nendega, keda nähes silmad särama ja karv läikima läheb.

jaüldiselt, kus tehakse selliseid noormehi ?!
sellega tuli meelde nii tema kui ka minu mõne aja tagune arutlus teemal pahad poisid vs head poisid - keda naised tegelikult tahavad?
viimastel aegadel on sellest jube palju juttu olnud, just töö juures, kui hommikul kell 7 lihtsalt tundub ainus loogiline asi, millest rääkida - head poisid on liiga head. nad on ühiskonna musternäidised, nad hoolitsevad su eest, oskavad öelda kõige õigemaid asju kõige ideaalsematel hetkedel, avavad kõik uksed, aitavad üleriided selga, maksavad kõik arved, austavad sind kõiges, helistavad alati ise ja riietus - noh, olgem ausad, pahad poisid oskavad seda tegelikult paremini ;). pahasid poisse ei pruugi aga üldse huvitada, et sul oli raske tööpäev selja taga ja sa bussiga koju pead loksuma kuna elad teises linna otsas (okei, nii hullu olukorda ma pole veel isiklikult kohanud), ta ei helista vahest nädalate kaupa, tuleb ja läheb, millal tahab, paneb sind end taga ajama - see ajab naised hulluks, sest tegelikult tahamegi me aeg-ajalt ise veidi vaeva näha. isegi kui me seda endile ei teadvusta. igav on ju, kui nummimeeter on põhjas kogu aeg. alguses on kindlasti tore aga ... igav hakkab. "Hea poiss" ei tule sinuga kunagi peole, millest võib tulla sinu elu parim pidu, "paha poiss" teeb ise need peod sinu jaoks elu parimateks. "hea poiss" ei pane sind kunagi tundma end nii erilisena kui "paha poiss", kelle sa oma lõputult osavate manöövrite ning naiselike nõksudega lõpuks kätte võidad.
kogemata kombel on mul endal olnud viimastel aegadel kokkupuude mõlema variandiga - ja olgem ausad, kuigi ma seda paha poissi juba pool aastat taga ajan ja ega tõenäoliselt kunagi kätte saa, on tema pakkunud mulle mitu korda rohkem emotsiooni ja tunnet et olen elus, kui hea poiss, kes teeb kolmandal deidil kolmekäigulise sõbrapäeva-special üllatusteparaadi mis lõpeb ehete kinkimisega, kes avab end sinule, kes sulle lilli toob ja sind kuu aega ootab, kui sa talle tagasi helistanud ei ole. sest lõpuks, nagu Liis ütles: kas paha poiss on ka see, kelle juurde jääda pikemas perspektiivis? alguses on kõik fun & games, aga kas pahast poisist on ka perekonnainimest? lõpuks jooksevad ikka kõik tüdrukud nende heade poiste juurde tagasi, kes on selleks ajaks solvunud ja/või loobunud/uue silmarõõmu leidnud.
kuigi ise ei ole ma veel selleni jõudnud, tundub selline variant ainuvõimalik. on ju ainult loogiline, et inimene kes tuleb ja läheb siis kui heaks arvab, ei tee head "isa" materjali või arvestatavat elukaaslast. teisest küljest, olen koos oma töökaaslasega, kel on samalaadseid kogemusi, jõudnud arvamusele et meil, naistel on vaja lihtsalt selline faas läbi elada, ja eks ta on meestega samamoodi. nüüd tooks veel mõned võrdlused filmidest ning raamatutest, näitamaks üles intelligentsi ning paar irooniamaitsega "pirni" sõnaosavuse demonstreerimiseks...
aga sellest juba järgmine kord ;)

mis me ei suuda leppida _parimaga_ vaid tahame midagi enamat ?

eilne big date võttis ootamatu pöörde kui kaaslane helistas kaks tundi enne deidi alguseks määratud aega ning teatas, et ta on autoga poolel teel teadmata suunast tallinna poole tee peale jäänud ja ilmselt ei jõua. see tõmbas kõigile lootustele toredaks õhtuks vee peale, seega üritasin planeeritud ürituse pileteid kellelegi maha parseldada, edutult. õnneks oli üks tore ning kallis sõber kes mind veenis siiski minema, temaga. õhtu lõpuks oli mul väga hea meel et ma siiski nii pagana kangekaelne pole, sest planeeritud üritus kujunes toredamaks kui oleks osanud arvata, arvestades et mu deit kohale ei tulnud.
koju jõudes hakkasid tulema teated kõiksugustelt sõpradelt-tuttavatelt stiilis "ma nägin sind telekast, superstaar". nimelt õnnestus meil saada kohad lugupetetud zhürii selja taga.
noh, ikka juhtub. peaasi et nalja saab.

kõiksugu arutelud mida olen mõelnud siia kirja panna on enne siia jõudmist suutnud juba lahti harutatud ning läbi nämmutatud saada, sellel põhjusel ka jube vaikne siin olnud. see ei tähenda siiski seda, et miskit ei toimu. elus on praegu isegi natuke liiga palju, millest rääkida, kui vaid oleks kuulajaid.

viimasel ajal on kuskilt juurde tulnud suurem kogus enesekindlust teha asju just nii nagu mina tahan, jalgu trampida, kõiksugu kavaluste ning naeratustega oma mõtted ning ideed läbi suruda.
go me!
kui ma ainult nii pagana laisk ei oleks.. ;p

jälle on vahepeal igast möllu saanud ja põnevaid juhtumisi alates ühest eriti supermeeldejäävast jungle-peost oldskool-style ning sellele järgnevast hommikust ning paarist eriti toredast deidist eriti toredate inimestega Angelis, ohukolmnurgas ning spordisaalis. ees on ootamas veel põnevamad üritused hea kokkusattumuse tõttu mulle sülle langenud VIP pääsmete läbi.
selleaastane kevad toob pähe kõiksugu uutmoodi mõtteid, rohkem naeratusi ning positiivsust kui varem, kõigest sellest ja muustki veel loodetavasti pikemalt niipea kui võimalik.
seniks aga, olge tugevad ja naeratage,
Teie,
muff@rohkem põnevaid ning intrigeerivaid inimesi!

lühidalt

Mida nädalalõpp!!

Reedene sünnipäeva-pre-pre-party Papillonis (dont ask!) maailmatoredate töökaaslastega, hääle ära karjumine koos Tannuga, vahepeal väike tööpäev ning siis sünnipäeva tähistamine vol2 soojendusega Tarmo sünnipäevaistumisel ning pärast Ku:lsa:lis kus tehti eriti lahedad bowlingud ning lauajalgpalli- ja piljarditurniirid. Ohtrate lillede ja ühe ameerika kõrbelaigulise sõjaväeoutfiti võrra rikkamana oli minek Parlamenti(DONT ASK!!;p), ülla-ülla – Tannu kontserdile koos eelnevalt soetatud brand-new Tannu wristbandiga. Sõbrad olid nii toredad ja pidu oli super-üle-ootuste-lahe, kellapoolehommiku ajal jätsime tränaks kiskuva Parlamendi selja taha ning sai tehtud väike tripp Türisallu, kus nägin toredaima sünnipäeva lõpetuseks langevat tähte ning virmalisi.

Nii võivad sünnipäevad isegi meeldima hakata!

elu on ROKK!

PS: arvake kes on tutikate valgete blendshe papude uhke omanik ;)

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

ei usu et Tannu rokkis täna veeeeeel rohkem kui eelmine kord!!!!!!!!!!!!!!!!
homme Termikale

elu on pidu ju!

jah!


jaüleüldiselt, jätke kõik oma probleemid metsa ja nautige elu, niiiiii palju on näha ja kogeda, elamusi mis mitte kunagi ei kordu, inimesi keda mitte kunagi enam ei pruugi olla võimalust kohata...
oeh, katki ;p


edit: tundub et emotsioonid on tagasi :)

edit2: uisuhooaeg 2007 algas täna kerge kesklinna-sadama-ringiga. wwwwwwwweeeeeeeeeeeeeee

the end?

kõik on jube tagurpidi
oleksin nagu õnnelik, aga ei ole väga ühtegi põhjust, miks. emotsioone on meeletult aga nad ei tule välja. ma tean et nad on kuskil seal sügaval sees olemas, nad peavad olema. see ei oleks muidu mina... aga ma ei tunne midagi. tuim on olla. on ainult üks isik, kellega koos ma midagi tunnen. ka siis ei tea ma, mis see täpselt on. teiste suhtes on täiesti tuim. ma ei suuda isegi enam kaasa tunda.
kas võib tõesti olla nii, et kõik mis ma olen pidanud läbi elama annab mulle nüüd sellise tuimuse? kas ma olen üldse veel võimeline (kaasa) tundma, armastama, end tõeliselt õnnelikuna tundma? kõige rohkem praegu kardangi seda tuimust, ma ei oska olla. ma ei taha, ei suuda leppida sellise tundega, mis mul sees on. tunne, et mul pole tundeid. see on vastuolus absoluutselt kõigega, mis ma olen, mida kunagi teadnud olen. ma olen maailma kõige emotsionaalsem inimene, kes mitte midagi ei tunne. ja see hirmutab, ausalt! kuhu mu tunded kadusid???? kas olen kõik oma tunded ning emotsioonid selle lühikese, kuid tormilise, eluga ära kulutanud juba?
tahaksin olla jälle õnnest katki peale mõnda maailmatoredat pidu või mõnda superlahedat kohtumist mõne meeletult kalli sõbraga, tahaksin rääkida oma toredatest väikestest rõõmudest hallides päevades samasuguse entusiasmiga, nagu ma seda tavaliselt tegin...kasvõi olla väga katki mõne õnnetu armastuse pärast või selle pärast, et mu õde mind ei salli...
on aga ainult keskpärased mõtted, ei midagi liiga suurt. kõik lihtsalt kuidagi...veereb. päevad veerevad õhtusse, lihtsalt. ilma mingi erilise särata..
isegi seda postitust kirjutades on raske suuta meenutada asju millesse muidu tõeliselt kirglikult suhtun. üle on läinud kõik tunded vanade armastuste vastu, samuti soovid veel üldse kunagi armastada.
kõik need asjad, mis on minu jaoks olulisimad on kadunud,

ma lihtsalt tahan tunda

niisiiis
eelmise nädala deidid olid kõik jubetoredad. meeletult mõnus oli iga päev peale juhekoos tööpäeva kohtuda supertoredate inimestega ja lihtsalt tsillida ja toredasti aega veeta. aitäh teile! :)

vahepeal suutsin veel haigeks jääda, ja täna haigest peast selle suppppertoreda noormehega deidil käia, kujutage ette, ta viis mu Termika laivile :)) ma vist olen ikka täiega sees..

oeh, elu on tegelikult ilus ikkagi :)

;p

You Belong in Australia

Ace! Sunny, upbeat, and cute You make the perfect surf bum Now stop hogging the vegemite!

What English Speaking Country Are You?

jessas, alates eelmisest postitusest on jälle nii palju juhtunud

uues töökohas on super ja poistega angelis oli tore (mida kokteilid?!) ja hea muuusika ajab hulluks ja neljapäeval on kenny ken prives ja reedel on deit ja laupäeval on kaaaaa loodetavasti deit koos tanel padari kontserdiga ja nuxx näeb välja üldse nagu tannu, mismõttes nagu :S

ma olen ikka veel vist õnnelik
mööndustega ja siiralt Teie,
tööloom


aga kui nii jätkub siis ma lähen katki varsti

jälle on jube palju asju juhtunud

good times, häng ja tsill riho ja paari uue tuttavaga pubides, muusikat tehes ja endid hästi tundes, eksprompt teatritripp ja uus töökoht. elu läheb ülesmäge.
aga see mida tõeliselt tahaks on ikka puudu.
mis must saab?

nagu ütles üks väga armastatud tegelane ühes väga palavalt armastatud (minu poolt) kultusfilmis: "This could turn Hare Krishna into a Bad Bwoy! "

iga päevaga armastan aina enam...

time for the datin' game again

eile möödus taaskord üks ülitore kolmekäiguline deit ühe ÜLItoreda noormehega, pinge kasvab :P

ja teisi sõpru igatsen niiiiii väga. ja täna oli nii super ilm aga keegi ei tulnud jalutama. selle asemel hakkasin koristama ja siis hakkasin omale kodulooma tahtma. koera. või kassi. mingit väikest ja armsat. niii meeletult tahaks, täitsa minu enda oma. ja siis täna lugesin loomade hoiukoha kodulehte ja vaatasin nende loomade pilte ja lugesin nende lugusid...ja pisarad tulid silma.
kuidas inimesed saavad NIIII mõtlematult ning julmalt teiste elusolenditega ümber käia?! unarusse jätta need, kes meist endist sõltuvad?!
:/

aga ma tean et homme on parem ja olen ikkagi õnnelik.
(nii palju asju on juhtunud aga ei saaaaaaaaaaa kirjutada...)

vaherüübe ehk kuidas coalahunnik ühel kõvematest pidudest EVER käis

I MET ADAM F!!!!

FUCK YEAH!

uus on ammuunustatud vana ehk kuidas coalahunnik looduses käis

käsil on põnevad ajad. uued mõtted, uued tuuled, uued inimesed. ma arvan et kõik muutub varsti :)


et saada eemale linnakärast ja hingata kopsudesse värsket loodust, võtsin kätte ja sõitsin Lohusallu külla ammusele sõbrale toore kala aegadest. see loodus, meeletult ilus loodus, tuuline rand õhtukumas, tähistaevas!!!! ma pole kunagi veel näinud korraga nii palju tähti, kui eile. ma võiks tundide kaupa ainult taevasse vaadata vist. langevat tähte nägin!!! sealsamas ma olingi õnnelik. mitte midagi muud polnud vaja.
well, peale rahulikku tähtede vaatamist läksime metsa täristama. peale väikest kiirkursust relvade käsitsemisest sain esimest korda elus tulistada päris päris relvast. öises pimedas metsas, totaalses vaikuses lõi kõrvus küll kumisema, aga muidu oli fiiling küll super. mälestuseks sain ka oma elu esimese padrunikesta. küll oli esialgu tegu paukpadruniga, aga ma ei kurda. mulle lubati et kui ma hästi hakkama saan, siis võin kunagi ka päris padruneid lasta. :) kes tahab tulla laskmist harjutama koos minuga?
hommikul oli mets veeeel ilusam kui õhtul, päike paistis läbi roheliste puude, sammal oli roheline, kõikkkkkkk oli roheline, mitte miski ei viidanud sellele et on jaanuar. mõnus jalutuskäik läbi rohelise metsa oli just see, mida vaja.

vahest on ju vaja lihtsalt ära saada....

eile, kui palavikus ja muidu tõbine pisike Victoria mulle pai nurudes sülle puges, pani mind mõtlema. tulevikust. asjadest, mis mina saaksin teha et tema arengut mõjutada suunas, et temast saaks õnnelik inimene. kunagi kui ta on juba piisavalt suur, et hinnata seda, kui õnnelik või õnnetu ta on. kuidas ma saan teada, kas see, kui ma talle oma lemmikmuusikat mängin, mõjutab tema muusikamaitset ja seda, kui olulisel kohal muusika tema edaspidises elus on? kuidas ma saan teada mis teda õnnelikuks teeb? tihti mõtlen, miks minu vanemad mind mingis suunas ei juhtinud, võimalusi ju on - sport, kunstid... tõenäoliselt leiab iga inimene kunagi ala, mis teda õnnelikuks teeb, kuid mina arvan, et vanemad võiksid kasvõi veidi juhtida oma pisikesi mingis suunas. mina tunnen küll, et midagi oli nagu alati puudu, kui ma üles kasvasin. polnud nagu mingit suunda, kuhugi poole pürgida, unistada kuhugi jõudmisest. loomulikult ei mõtle ma, et vanemad peaksid sundima lastele peale neid tegevusi mis neile endile huvi pakuvad, vaid andma lastele võimalus tutvuda erinevate aladega läbi mängu. alateadlikult valib laps ikka selle, mis enim meeldib ju.
vahest soovin nii väga et meie pisike tirts tunneks end kunagi tulevikus just nii hästi ja õnneliku ja rahulolevana, kui mina praegu, muusika ja sõpradega tegeledes, uisutades. need ongi NEED ASJAD. loodan et ka tema leiab kunagi endale SELLE, mis ta õnnelikuks teeb.

tore on mõelda, et kunagi kauges-kauges tulevikus meenutab Victoria, kuidas tema tädi talle trummbassi mängis ja siis ise mõnele futu-dnb-peole läheb ;D
veider, aga samas, miks ka mitte?! ;p

niipidi siis hoopis

The Dante's Inferno Test has banished you to the Sixth Level of Hell - The City of Dis!

Sixth Level of Hell - The City of Dis

---

You approach Satan's wretched city where you behold a wide plain surrounded by iron walls. Before you are fields full of distress and torment terrible. Burning tombs are littered about the landscape. Inside these flaming sepulchers suffer the heretics, failing to believe in God and the afterlife, who make themselves audible by doleful sighs. You will join the wicked that lie here, and will be offered no respite. The three infernal Furies stained with blood, with limbs of women and hair of serpents, dwell in this circle of Hell.

Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Low
Level 2 (Lustful)	High
Level 3 (Gluttonous)	High
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	Moderate
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	Moderate
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	Very High
Level 7 (Violent)	Moderate
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	Moderate

Take the Dante's Inferno Hell Test